Praegune aeg on väga kiire, ent põnev. Väga tore on viibida praktikal, kuid äärmiselt väsitav on samal ajal teha ka koolitöid.
Eelimises sissekandes kirjutasin, kuidas ma muretsen, mis siis saab, kui praktikal olles tuleb ülikooli poolne vaatleja mind vaatama ja äkki lapsed pole minu poolt väejamõeldud tegevustest huvitatud ning ma hakkan liigselt pabistama. Praeguseks on siis selgunud, et minu mure ja närveerimine olid taas kord asjata. Kõik sujus lausa väga hästi. Ma suutsin keskenduda enda tegevusele, unustada, et mind jälgitakse ehk siis suutsin jääda iseendaks ning mul on selle üle hea meel. Tegevus õnnestus ilusti, lapsed olid tegevusest huvitatud ja õpetajad jäid minuga rahule.
Loengus on palju räägitud õppimisest läbi kogemuste ning tuleb tunnistada, et kogemused on tõesti head õpetajad, kuiv raamatutekst pole sellega võrreldav. Raamat annab algteadmised, aga kogemused on need, millest õpitakse kõige rohkem. Üks asi on raamatust lugeda, kuidas tulla toime lapsega, kes otsustab terve päeva jonnida ja teisi kiusata, hoopis teine asi on selle olukorraga reaalselt silmitsi seista ja see lahendada.
Selle ainega seoses tuli mul läbi viia intevjuu õpetajaga. Mina valisin lasteaiaõpetaja, lootsin, et õpetaja räägib mulle ausalt ja avameelselt enda õpikogemustest, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et inimesega niisama vesteldes on informatsiooni saada palju lihtsam, sest kui teatakse, et jutt läheb paberile kirja, siis inimesed just kui kapselduvad ning püüavad anda „ilusaid” vastuseid. Ma ei saa öelda, et see intervjuu ei andnud mulle midagi, otse loomulikult pani õpetaja jutt mind mõtlema ja ise ennast analüüsima, kuid siiski tuleb tunnistada, et intervjuu iga sõna oli õpetajal põhjalikult läbimõeldud ning intervjuu ei andnud täit tõde õpetaja suhtumistest ja kogemustest.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänu praktikale olen kogenud viimastel nädalatel palju uut, põnevat ja mõtlemapanevat.
No comments:
Post a Comment