Rühmatöö

Minu varasemast jutust või järeldada, et ma ei ole eriline rühmatööde austaja, sest rühmatöö eeldab üpris suurt planeerimist. Oluline on, et sobiksid nii kellaajad kui üksteise mõtted, seega mõnes mõttes on iseseisvalt ülesande lahendamine lihtsam, siiski, mida rohkem mõtteid, mida erinevamad mõtted, seda huvitavam, ent keerulisem. Üdiselt ma ei pelga lahendada nn. keerulisi situatsioone, aga kui ülesannete nimekiri, mida kõik on vaja küllalt lühikese ajaga ära teha on nii pikk, et selle lugemine kohe tuju ära rikub, siis eelistan ma lihtsaid ja kiiresti lahendust leidvaid tegevusi ning praegu on just selline aeg, kus tehavajavate asjade nimekiri on kohe liiga pikk. Kuid nagu ütleb vanasõna - mis ei tapa, teeb tugevamaks. Rühmatööl pole kohe kindlasti tapvat jõudu, seega tuleb see ära teha ja mitte lihtsalt ära teha, vaid ühiselt ja hästi!
Ega mulle ei meeldi väga viriseda, kuid momendil on väsimus piisavalt suur, et kohe ajab virisema isegi, kui asjad pole pooltki nii vastumeelsed nagu nad minu jutust praegu paistavad.
Tegelikult sattusin ma heasse rühma, kus kõik on huvitatud, et töö saaks korralikult tehtud ning kokkulepitud päeval olid kõik rühmaliikmed kohal ja kõigil oli film vaadatud ja kui aus olla siis kõik said filmist sarnaselt ka aru. Ja mis oluline, uus aeg, mis sai juba konkreetsete kirjapandud tekstide arutamiseks paika pandud, leiti taas üpris kiirest. Seega, ehk oleks mul aeg jõuda nüüd järeldusele, et rühmatöö on praegusel kiirel ajal positiivne nähtus, mitte nn. keeruline situatsioon ja, et tänu rühmatööle saan ma selle ülesande lahendamisega palju kiiremini hakkama kui üksi. Neli pead on ikka rohkem, kui üks pea! Ja mis oluline need neli pead suudavad sarnaselt mõelda ja samadel aegadel oma ideid väljendada.

Mõtted loengust (11.02)

Mis mulle siis loengust meelde jäi- esmalt see, kui õppejõud ütles, et kõik üliõpilased ei mahu kursusele. Sellel momendil tabas mind ja mu sõbrannat paanika, äkki me ei saagi selles loengus osaleda (mis nüüd saab?). Siit ka minu esimene õppetund - ära paanitse enne, kui oled asja täpsemalt uurinud. Asja uurides selgus, et meie nimed olid ilusasti esimeses loengus kirja pandud ning loengust meid minema ei saadeta.

Loengust jäid meelde veel põnevad arutelud ja minu esmane pisut negatiivne suhtumine kodutöösse. Koduseks ülesandeks sai rühmatööd ning rühma moodustasid eri inimesed, eri paigust, see, aga tähendas seda, et tuli leida aeg ja koht, mis kõigile kokkusaamiseks sobiks. Esmalt mõtlesin - miks rühmatöö, miks me ei võiks ise rühmi valida? Kui need küsimused olid peast kiirelt läbi lastud, meili aadressid rühmakaaslastega vahetatud ning kõigile sobilik kuupäev ja kella aeg (mis leiti üllatuslikult kiirelt) kokkusaamiseks paika pandud, taipasin, et tegelikult on rühmatöö ernevate inimestega huvitav ja õpetlik.

Minu algne väheke pessimistlik suhtumine koduülesandesse asendus uudishimu ja ootusärevusega, kuidas meie rühm koostööga hakkama saab.

Kokkuvõte! NB!

Enne, kui hakkad muretsema, uuri järele, kas asi on muretsemist väärt!

Kõik olukorrad on võimalik lahendada, aga ainult siis, kui viitsid lahendusi otsida!

Õppimine

Õppimine on rahvale niisama vajalik nagu vesi kalale.

Õppimine annab inimesele kaunima varjundi kui ükskõik milline värv.

(Hiina vanasõnad)

Inimene õpib kõikjal ja kogu aeg ka kõige tavapärasemad tegevused õpetavad inimest. Ei ole olemas olukorda, tegevust, millest poleks võimalik midagi juurde õppida. Võib piirduda elu igapäevaste, argi õpetustega, ent inimesele on antud ka võimalus õppida teadlikult koolis ja koolitustel käies, raamatuid lugedes jne. ning tark inimene kasutab seda võimalust, teades, et see muudab elu huvitavamaks.
Selle blogi pidamine saab mulle põnevaks õppetükiks, sest olen inimene, kellele üldiselt ei meeldi oma mõtteid avalikult kirja panna, ma eelistaksin inimestega vestelda ja arutleda erinevate teemade üle näost näkku.