Minu varasemast jutust või järeldada, et ma ei ole eriline rühmatööde austaja, sest rühmatöö eeldab üpris suurt planeerimist. Oluline on, et sobiksid nii kellaajad kui üksteise mõtted, seega mõnes mõttes on iseseisvalt ülesande lahendamine lihtsam, siiski, mida rohkem mõtteid, mida erinevamad mõtted, seda huvitavam, ent keerulisem. Üdiselt ma ei pelga lahendada nn. keerulisi situatsioone, aga kui ülesannete nimekiri, mida kõik on vaja küllalt lühikese ajaga ära teha on nii pikk, et selle lugemine kohe tuju ära rikub, siis eelistan ma lihtsaid ja kiiresti lahendust leidvaid tegevusi ning praegu on just selline aeg, kus tehavajavate asjade nimekiri on kohe liiga pikk. Kuid nagu ütleb vanasõna - mis ei tapa, teeb tugevamaks. Rühmatööl pole kohe kindlasti tapvat jõudu, seega tuleb see ära teha ja mitte lihtsalt ära teha, vaid ühiselt ja hästi!
Ega mulle ei meeldi väga viriseda, kuid momendil on väsimus piisavalt suur, et kohe ajab virisema isegi, kui asjad pole pooltki nii vastumeelsed nagu nad minu jutust praegu paistavad.
Tegelikult sattusin ma heasse rühma, kus kõik on huvitatud, et töö saaks korralikult tehtud ning kokkulepitud päeval olid kõik rühmaliikmed kohal ja kõigil oli film vaadatud ja kui aus olla siis kõik said filmist sarnaselt ka aru. Ja mis oluline, uus aeg, mis sai juba konkreetsete kirjapandud tekstide arutamiseks paika pandud, leiti taas üpris kiirest. Seega, ehk oleks mul aeg jõuda nüüd järeldusele, et rühmatöö on praegusel kiirel ajal positiivne nähtus, mitte nn. keeruline situatsioon ja, et tänu rühmatööle saan ma selle ülesande lahendamisega palju kiiremini hakkama kui üksi. Neli pead on ikka rohkem, kui üks pea! Ja mis oluline need neli pead suudavad sarnaselt mõelda ja samadel aegadel oma ideid väljendada.
No comments:
Post a Comment