Mis mulle siis loengust meelde jäi- esmalt see, kui õppejõud ütles, et kõik üliõpilased ei mahu kursusele. Sellel momendil tabas mind ja mu sõbrannat paanika, äkki me ei saagi selles loengus osaleda (mis nüüd saab?). Siit ka minu esimene õppetund - ära paanitse enne, kui oled asja täpsemalt uurinud. Asja uurides selgus, et meie nimed olid ilusasti esimeses loengus kirja pandud ning loengust meid minema ei saadeta.
Loengust jäid meelde veel põnevad arutelud ja minu esmane pisut negatiivne suhtumine kodutöösse. Koduseks ülesandeks sai rühmatööd ning rühma moodustasid eri inimesed, eri paigust, see, aga tähendas seda, et tuli leida aeg ja koht, mis kõigile kokkusaamiseks sobiks. Esmalt mõtlesin - miks rühmatöö, miks me ei võiks ise rühmi valida? Kui need küsimused olid peast kiirelt läbi lastud, meili aadressid rühmakaaslastega vahetatud ning kõigile sobilik kuupäev ja kella aeg (mis leiti üllatuslikult kiirelt) kokkusaamiseks paika pandud, taipasin, et tegelikult on rühmatöö ernevate inimestega huvitav ja õpetlik.
Minu algne väheke pessimistlik suhtumine koduülesandesse asendus uudishimu ja ootusärevusega, kuidas meie rühm koostööga hakkama saab.
Kokkuvõte! NB!
Enne, kui hakkad muretsema, uuri järele, kas asi on muretsemist väärt!
Kõik olukorrad on võimalik lahendada, aga ainult siis, kui viitsid lahendusi otsida!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment