Vahekokkuvõte - Mina kui õppija

Enda blogi esimeses sissekandes kirjutan, et inimene õpib kõikjal ja kogu aeg ka kõige tavapärasemad tegevused õpetavad inimest. Ei ole olemas olukorda, tegevust, millest poleks võimalik midagi juurde õppida.
Milline õppija ma olen? Blogi sissekandeid lugedes hakkab silma, et kui mul tuleb hakata lahendama mingit uut ülesannet (situatsiooni) siis kõigepealt toon ma välja kõik selle, mis mind häirib (mis mulle ei meeldi) samas ma ei jää ainult negatiivsele peatuma, kui kõik halb on väljatoodud hakkan ma analüüsima, kuidas see olukord siis enda jaoks positiivseks pöörata. Seega, kui vaadata minu sissekandeid siis valdavalt algavad need õpiülesannete negatiivsete poolte väljatoomisega ja lõppevad alati positiivse noodiga. Võib öelda, et õppimine toimub minupuhul siis suunaga negatiivselt positiivse poole. Mul on hea meel, et ma suudan pea alati leida kõigist situatsioonidest lõppkokkuvõttes midagi positiivset, kuid tuleb tunnistada, et see pole alati just väga kerge ja vahel see ei õnnestugi.
Kas ma õpin pindmiselt või süvitsi? Vastus on, et kasutan mõlemat õppimisviisi. Leian, et ei ole võimalik kõiki asju õppida süvitsi, selleks pole lihtsalt aega. 24 tunnisest päevast ei piisa kõigi asjade süvitsi õppimiseks ning kui päevas olekski rohkem tunde, siis see ei päästaks, sest arvatavasti oleks siis ka rohkema asju, mis vajaksid õppimist. Samas õppides ainult pindmiselt, oleks elu ikka väga pealiskaudne ja igav. Seega, kõige olulisem on osata teha valikuid, mida soovin õppida süvitsi ja mida pindmiselt. Süvitsi tuleb õppida neid asju, mis pakuvad huvi, annavad hea enesetunde ja tunduvad olevat need õiged (oluline on sisetunne ). Pindmiseks õppimiseks tuleks jätta need ained (valdkonnad), mida on küll vaja näiteks diplomi kättesaamiseks (kooli lõpetamiseks vms.), kuid mis endale sisemiselt huvi ei paku ja näivad elus hästi hakkamasaamiseks teisejärgulised. Valiku tegemine, kas õppida süvitsi mingit asja või pindmiselt on väga raske ning sageli tehakse (teen) selles osas valesid otsuseid, kuid see on taas üks koht kus õppida. Kogemused on need, mis õpetavad, ka negatiivsest kogemusest on võimalik juurde õppida, kuid sellest hoolimata eelistan ma õppida positiivsetest olukordadest.
Arvan, et olen õppija rolli astmeid vaadates - rolli mängimise staadiumis. Leian, et ma olen endale võtnud rolli ning nüüd ma käitun vastavalt valitud rollile, samas püüan juba hakata looma enda rolli õppijana.
Kes ma olen - optimist või pessimist? Sellele küsimusele otsisin ma vastust kui mul oli kiire ning sellel momendil oli raudtee ülesõit kinni (kaubarong oli ees). Siis ma esitasin selle küsimuse kõva häälega ja mu sõbranna vastas kohe, et sina Triin oled kindlasti optimist, kuid see vastus ei rahuldanud mind, sest ma olin sellel momendil väga pahane, et rong pidi just siis tulema, kui mul kiire on. Sellest küsimusest tekkis arutelu ja arutluse tulemuseks sai, et olen pessimist, kes püüdleb optimismi poole sooviga saada realistiks optimismi kalduvusega (NB! pessimist ma pole kohe kindlasti ja läbinisti optimist samuti, olen kusagil nende vahepeal).

Kokkuvõttes, mida ma siis olen märganud enda kui õppija juures?
1. Kõigepealt toon välja negatiivse ja seejärel asun otsima positiivset.
2. Süvitsi õpin neid asju, mis mind tõeliselt (sisemiselt) huvitavad.
3. Mulle meeldib õppida läbi positiivsete kogemuste, mida elu pakub.
4.Mulle meeldib ennast analüüsida läbi küsimuste (esitan endale küsimuse ning asun siis vastust otsima).

Elu võti - USK ENDASSE!

See nädal pani mind kõige enam mõtlema õppimisele ja enesega toimetulemisele Terevisioonis (18.03) nähtud lõik, kus psühholoog T. Ots rääkis enesejuhtmise strateegiast.



VABADUS on, kui mul on hea ja teiste meelest on see ka õige. Vabaduse saavutamiseks on oluline INNUSTAMINE ehk usk endasse - teadmine, et ma saan hakkama. 60 % aju aktiivsusest oleneb innustamisest, kuid kahjuks on ühiskond selle ära unustanud. Lihtsam on öelda, et ma ei saa hakkama või sa ei ole selleks võimeline, levinud on hukkamõistmine, negatiivsuse esiletoomine. Suutes endale silma vaadata ja öelda, et ma saan hakkama, aitab see meil kasutusse võtta selle osa ajust, mis seisab ilma innustuseta kasutamata.



USUST ENDASSE oleneb väga palju õppimises ja elus hakkama saamine. Usk endasse aitab kõigega hakkama saada. Seda on äärmiselt lihtne öelda, et usu endasse (mõtle, et tulen toime)ning kõik on saavutatav, kuid selleni jõudmine pole alati väga kerge. Sageli leidub hukkamõistjaid rohkem kui toetajaid ning hoolimata negatiivsusest, tuleks leida enadas jõudu uskumaks, et saan hakkama. See on küll üpris keeruline, kuid SAAVUTATAV!!!!

Mõtted loengust - õppimine (04.03)

Mis on õppimine? Iseenesest lihtne küsimus, ent millele vastata pole sugugi kerge. Lihtsalt öeldes on õppimine minu meelest uuete teadmiste omandamine. Tahe mõista end ümbritsevat.



Kooliõpilaselt küsides on õppimine hinnete saamine. Seda vastust peetakse enamasti valeks, põhjendades seda sellega, et õpitakse ikka endale mitte teistele. Mõnes mõttes nõustun ma nendega, kes peavad õppimist hinnetepärast valeks, kui teisest küljest mõistan ma ka hinnete pärast õppimist. Tore on omandada ainult neid teadmisi, mis konkreetsele inimesele huvi pakuvad, kuid koolisüsteem sisaldab ka teemasid, mis ei paku kõigile huvi, kuid need teemad on vaja positiivselt läbida selleks, et lõpetada kool. Seega õpitakse vahel ka hinnete pärast.



Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema, samas keegi pole ka öelnus, et elu peaks raske olema. Sama saab öelda ka õppimise kohta. Viimane loeng (04.03) õpetas, et õppimine võib olla põnev tegevus, ent samamoodi suudab õppimine ka tuju halvaks muuta. Loeng oli põnev, tore oli kuulata ja avaldada arvamust selle üle, mis asi see õppimine ikkagi siis on, samas saada teada, et sinu mitme nädala töö ei vasta nõudmistele teeb meele kurvaks. Näed vaeva ja teed tööd, kuid tulemust ei midagi (see on nüüd siiski natuke liialdus). Saan aru, et õpitakse vigadest ja on tore, et õppejõud annab võimaluse tööd parandada, kui mis parata, esmane reaktsioon on ikka kurb, kui vaevaga tehtud töö ei saa tunnustust, ent nagu ma varemgi olen öelnud - mis ei tapa teeb tugevamaks! Keegi tark ütles kord - vead on selleks, et neist õppida!!!!

Vastlapäev!

Mida mulle see nädal siis õpetas?? Kõige enam õppisin märkama, et kui sind ümbritsevad sõbrad, kellega saab alati nalja ja kes sind toetavad, siis see ongi elu võti, mis lahendab kõik probleemid! Sõbrad on need, kes muudavad elu rõõmsaks ja huvitavaks!!!!!

Samuti õppisin, et kui linnainimene maasturiga metsa lasta, siis viisakalt käituda ta küll ei oska!!! See on võibolla natuke liialdus, kuid kahjuks kogemused räägivad enda eest.

Õppisin ka, et vanadest traditsioonidest tuleb kinlasti kinni hoida. Vastlapäeval sai liugu laskmas käidud. See oli tõeliselt tore vaheldus argipäevale. Iseenesest kilpase moodi tegevus-lased mäest alla ja ronid taas mäeotsa, kuid see eest väga tervislik ja nali ning naer on karanteeritud, mis omakorda taas on tervisele kasulik ning spordiklubi maks jääb maksmata! Kokkuhoid kriisi ajal!!!

Samas rääkides õppeainest, millega seoses ma seda blogi pean, siis õppisin ikka ja taas soses rühmatööga koostööd tegema ja teistega arvestama.

Rühmatöö

Minu varasemast jutust või järeldada, et ma ei ole eriline rühmatööde austaja, sest rühmatöö eeldab üpris suurt planeerimist. Oluline on, et sobiksid nii kellaajad kui üksteise mõtted, seega mõnes mõttes on iseseisvalt ülesande lahendamine lihtsam, siiski, mida rohkem mõtteid, mida erinevamad mõtted, seda huvitavam, ent keerulisem. Üdiselt ma ei pelga lahendada nn. keerulisi situatsioone, aga kui ülesannete nimekiri, mida kõik on vaja küllalt lühikese ajaga ära teha on nii pikk, et selle lugemine kohe tuju ära rikub, siis eelistan ma lihtsaid ja kiiresti lahendust leidvaid tegevusi ning praegu on just selline aeg, kus tehavajavate asjade nimekiri on kohe liiga pikk. Kuid nagu ütleb vanasõna - mis ei tapa, teeb tugevamaks. Rühmatööl pole kohe kindlasti tapvat jõudu, seega tuleb see ära teha ja mitte lihtsalt ära teha, vaid ühiselt ja hästi!
Ega mulle ei meeldi väga viriseda, kuid momendil on väsimus piisavalt suur, et kohe ajab virisema isegi, kui asjad pole pooltki nii vastumeelsed nagu nad minu jutust praegu paistavad.
Tegelikult sattusin ma heasse rühma, kus kõik on huvitatud, et töö saaks korralikult tehtud ning kokkulepitud päeval olid kõik rühmaliikmed kohal ja kõigil oli film vaadatud ja kui aus olla siis kõik said filmist sarnaselt ka aru. Ja mis oluline, uus aeg, mis sai juba konkreetsete kirjapandud tekstide arutamiseks paika pandud, leiti taas üpris kiirest. Seega, ehk oleks mul aeg jõuda nüüd järeldusele, et rühmatöö on praegusel kiirel ajal positiivne nähtus, mitte nn. keeruline situatsioon ja, et tänu rühmatööle saan ma selle ülesande lahendamisega palju kiiremini hakkama kui üksi. Neli pead on ikka rohkem, kui üks pea! Ja mis oluline need neli pead suudavad sarnaselt mõelda ja samadel aegadel oma ideid väljendada.

Mõtted loengust (11.02)

Mis mulle siis loengust meelde jäi- esmalt see, kui õppejõud ütles, et kõik üliõpilased ei mahu kursusele. Sellel momendil tabas mind ja mu sõbrannat paanika, äkki me ei saagi selles loengus osaleda (mis nüüd saab?). Siit ka minu esimene õppetund - ära paanitse enne, kui oled asja täpsemalt uurinud. Asja uurides selgus, et meie nimed olid ilusasti esimeses loengus kirja pandud ning loengust meid minema ei saadeta.

Loengust jäid meelde veel põnevad arutelud ja minu esmane pisut negatiivne suhtumine kodutöösse. Koduseks ülesandeks sai rühmatööd ning rühma moodustasid eri inimesed, eri paigust, see, aga tähendas seda, et tuli leida aeg ja koht, mis kõigile kokkusaamiseks sobiks. Esmalt mõtlesin - miks rühmatöö, miks me ei võiks ise rühmi valida? Kui need küsimused olid peast kiirelt läbi lastud, meili aadressid rühmakaaslastega vahetatud ning kõigile sobilik kuupäev ja kella aeg (mis leiti üllatuslikult kiirelt) kokkusaamiseks paika pandud, taipasin, et tegelikult on rühmatöö ernevate inimestega huvitav ja õpetlik.

Minu algne väheke pessimistlik suhtumine koduülesandesse asendus uudishimu ja ootusärevusega, kuidas meie rühm koostööga hakkama saab.

Kokkuvõte! NB!

Enne, kui hakkad muretsema, uuri järele, kas asi on muretsemist väärt!

Kõik olukorrad on võimalik lahendada, aga ainult siis, kui viitsid lahendusi otsida!

Õppimine

Õppimine on rahvale niisama vajalik nagu vesi kalale.

Õppimine annab inimesele kaunima varjundi kui ükskõik milline värv.

(Hiina vanasõnad)

Inimene õpib kõikjal ja kogu aeg ka kõige tavapärasemad tegevused õpetavad inimest. Ei ole olemas olukorda, tegevust, millest poleks võimalik midagi juurde õppida. Võib piirduda elu igapäevaste, argi õpetustega, ent inimesele on antud ka võimalus õppida teadlikult koolis ja koolitustel käies, raamatuid lugedes jne. ning tark inimene kasutab seda võimalust, teades, et see muudab elu huvitavamaks.
Selle blogi pidamine saab mulle põnevaks õppetükiks, sest olen inimene, kellele üldiselt ei meeldi oma mõtteid avalikult kirja panna, ma eelistaksin inimestega vestelda ja arutleda erinevate teemade üle näost näkku.