Vahekokkuvõte - Mina kui õppija

Enda blogi esimeses sissekandes kirjutan, et inimene õpib kõikjal ja kogu aeg ka kõige tavapärasemad tegevused õpetavad inimest. Ei ole olemas olukorda, tegevust, millest poleks võimalik midagi juurde õppida.
Milline õppija ma olen? Blogi sissekandeid lugedes hakkab silma, et kui mul tuleb hakata lahendama mingit uut ülesannet (situatsiooni) siis kõigepealt toon ma välja kõik selle, mis mind häirib (mis mulle ei meeldi) samas ma ei jää ainult negatiivsele peatuma, kui kõik halb on väljatoodud hakkan ma analüüsima, kuidas see olukord siis enda jaoks positiivseks pöörata. Seega, kui vaadata minu sissekandeid siis valdavalt algavad need õpiülesannete negatiivsete poolte väljatoomisega ja lõppevad alati positiivse noodiga. Võib öelda, et õppimine toimub minupuhul siis suunaga negatiivselt positiivse poole. Mul on hea meel, et ma suudan pea alati leida kõigist situatsioonidest lõppkokkuvõttes midagi positiivset, kuid tuleb tunnistada, et see pole alati just väga kerge ja vahel see ei õnnestugi.
Kas ma õpin pindmiselt või süvitsi? Vastus on, et kasutan mõlemat õppimisviisi. Leian, et ei ole võimalik kõiki asju õppida süvitsi, selleks pole lihtsalt aega. 24 tunnisest päevast ei piisa kõigi asjade süvitsi õppimiseks ning kui päevas olekski rohkem tunde, siis see ei päästaks, sest arvatavasti oleks siis ka rohkema asju, mis vajaksid õppimist. Samas õppides ainult pindmiselt, oleks elu ikka väga pealiskaudne ja igav. Seega, kõige olulisem on osata teha valikuid, mida soovin õppida süvitsi ja mida pindmiselt. Süvitsi tuleb õppida neid asju, mis pakuvad huvi, annavad hea enesetunde ja tunduvad olevat need õiged (oluline on sisetunne ). Pindmiseks õppimiseks tuleks jätta need ained (valdkonnad), mida on küll vaja näiteks diplomi kättesaamiseks (kooli lõpetamiseks vms.), kuid mis endale sisemiselt huvi ei paku ja näivad elus hästi hakkamasaamiseks teisejärgulised. Valiku tegemine, kas õppida süvitsi mingit asja või pindmiselt on väga raske ning sageli tehakse (teen) selles osas valesid otsuseid, kuid see on taas üks koht kus õppida. Kogemused on need, mis õpetavad, ka negatiivsest kogemusest on võimalik juurde õppida, kuid sellest hoolimata eelistan ma õppida positiivsetest olukordadest.
Arvan, et olen õppija rolli astmeid vaadates - rolli mängimise staadiumis. Leian, et ma olen endale võtnud rolli ning nüüd ma käitun vastavalt valitud rollile, samas püüan juba hakata looma enda rolli õppijana.
Kes ma olen - optimist või pessimist? Sellele küsimusele otsisin ma vastust kui mul oli kiire ning sellel momendil oli raudtee ülesõit kinni (kaubarong oli ees). Siis ma esitasin selle küsimuse kõva häälega ja mu sõbranna vastas kohe, et sina Triin oled kindlasti optimist, kuid see vastus ei rahuldanud mind, sest ma olin sellel momendil väga pahane, et rong pidi just siis tulema, kui mul kiire on. Sellest küsimusest tekkis arutelu ja arutluse tulemuseks sai, et olen pessimist, kes püüdleb optimismi poole sooviga saada realistiks optimismi kalduvusega (NB! pessimist ma pole kohe kindlasti ja läbinisti optimist samuti, olen kusagil nende vahepeal).

Kokkuvõttes, mida ma siis olen märganud enda kui õppija juures?
1. Kõigepealt toon välja negatiivse ja seejärel asun otsima positiivset.
2. Süvitsi õpin neid asju, mis mind tõeliselt (sisemiselt) huvitavad.
3. Mulle meeldib õppida läbi positiivsete kogemuste, mida elu pakub.
4.Mulle meeldib ennast analüüsida läbi küsimuste (esitan endale küsimuse ning asun siis vastust otsima).

Elu võti - USK ENDASSE!

See nädal pani mind kõige enam mõtlema õppimisele ja enesega toimetulemisele Terevisioonis (18.03) nähtud lõik, kus psühholoog T. Ots rääkis enesejuhtmise strateegiast.



VABADUS on, kui mul on hea ja teiste meelest on see ka õige. Vabaduse saavutamiseks on oluline INNUSTAMINE ehk usk endasse - teadmine, et ma saan hakkama. 60 % aju aktiivsusest oleneb innustamisest, kuid kahjuks on ühiskond selle ära unustanud. Lihtsam on öelda, et ma ei saa hakkama või sa ei ole selleks võimeline, levinud on hukkamõistmine, negatiivsuse esiletoomine. Suutes endale silma vaadata ja öelda, et ma saan hakkama, aitab see meil kasutusse võtta selle osa ajust, mis seisab ilma innustuseta kasutamata.



USUST ENDASSE oleneb väga palju õppimises ja elus hakkama saamine. Usk endasse aitab kõigega hakkama saada. Seda on äärmiselt lihtne öelda, et usu endasse (mõtle, et tulen toime)ning kõik on saavutatav, kuid selleni jõudmine pole alati väga kerge. Sageli leidub hukkamõistjaid rohkem kui toetajaid ning hoolimata negatiivsusest, tuleks leida enadas jõudu uskumaks, et saan hakkama. See on küll üpris keeruline, kuid SAAVUTATAV!!!!

Mõtted loengust - õppimine (04.03)

Mis on õppimine? Iseenesest lihtne küsimus, ent millele vastata pole sugugi kerge. Lihtsalt öeldes on õppimine minu meelest uuete teadmiste omandamine. Tahe mõista end ümbritsevat.



Kooliõpilaselt küsides on õppimine hinnete saamine. Seda vastust peetakse enamasti valeks, põhjendades seda sellega, et õpitakse ikka endale mitte teistele. Mõnes mõttes nõustun ma nendega, kes peavad õppimist hinnetepärast valeks, kui teisest küljest mõistan ma ka hinnete pärast õppimist. Tore on omandada ainult neid teadmisi, mis konkreetsele inimesele huvi pakuvad, kuid koolisüsteem sisaldab ka teemasid, mis ei paku kõigile huvi, kuid need teemad on vaja positiivselt läbida selleks, et lõpetada kool. Seega õpitakse vahel ka hinnete pärast.



Keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema, samas keegi pole ka öelnus, et elu peaks raske olema. Sama saab öelda ka õppimise kohta. Viimane loeng (04.03) õpetas, et õppimine võib olla põnev tegevus, ent samamoodi suudab õppimine ka tuju halvaks muuta. Loeng oli põnev, tore oli kuulata ja avaldada arvamust selle üle, mis asi see õppimine ikkagi siis on, samas saada teada, et sinu mitme nädala töö ei vasta nõudmistele teeb meele kurvaks. Näed vaeva ja teed tööd, kuid tulemust ei midagi (see on nüüd siiski natuke liialdus). Saan aru, et õpitakse vigadest ja on tore, et õppejõud annab võimaluse tööd parandada, kui mis parata, esmane reaktsioon on ikka kurb, kui vaevaga tehtud töö ei saa tunnustust, ent nagu ma varemgi olen öelnud - mis ei tapa teeb tugevamaks! Keegi tark ütles kord - vead on selleks, et neist õppida!!!!

Vastlapäev!

Mida mulle see nädal siis õpetas?? Kõige enam õppisin märkama, et kui sind ümbritsevad sõbrad, kellega saab alati nalja ja kes sind toetavad, siis see ongi elu võti, mis lahendab kõik probleemid! Sõbrad on need, kes muudavad elu rõõmsaks ja huvitavaks!!!!!

Samuti õppisin, et kui linnainimene maasturiga metsa lasta, siis viisakalt käituda ta küll ei oska!!! See on võibolla natuke liialdus, kuid kahjuks kogemused räägivad enda eest.

Õppisin ka, et vanadest traditsioonidest tuleb kinlasti kinni hoida. Vastlapäeval sai liugu laskmas käidud. See oli tõeliselt tore vaheldus argipäevale. Iseenesest kilpase moodi tegevus-lased mäest alla ja ronid taas mäeotsa, kuid see eest väga tervislik ja nali ning naer on karanteeritud, mis omakorda taas on tervisele kasulik ning spordiklubi maks jääb maksmata! Kokkuhoid kriisi ajal!!!

Samas rääkides õppeainest, millega seoses ma seda blogi pean, siis õppisin ikka ja taas soses rühmatööga koostööd tegema ja teistega arvestama.